Martin instruktori kursusel Bear Grylls Survival Academyˇs

Oma oskuste täiendamiseks ja vaatamiseks, kuidas käib asi Bear Gryllsi stiilis võtsin ette teekonna Inglismaale Bear Gryllsi ellujäämisakadeemiasse. Kes ei tea, mis see on, siis teile nii palju, et tegemist on peamiselt Suurbritannias ja lisaks ka USA-s tegutseva Bear Gryllsi ellujäämiskursustega. Etteruttavalt mainin, et härrat ennast ei kohanud, sest ta ei jõua sinna igat kursust vaatama tulla. Arvesse võtame seda, et erinevad kursused klientidele toimuvad hooaja igal nädalavahetusel, lisada siis veel mõned korrad aastas instruktorite kursused.. Küll aga oli au õppida tema isikliku julgestuse eest vastutava mehe all, kelle nimeks Scott Heffield.

Esimesel päeval saime kätte erinevat BG ellujäämisvarustuse manti, mis sai meile nii armsaks, et sellest kaugemale minna ei tohtinud. Varustus pidi olema koguaeg enda ligi ja kokkupakitud, kui ei ole kasutuses. Esimene päev läks suures osas selle alla, et looksime kursuseks sobivad tingimused ning ööbimiseks varjualune. Pärast kiireid ja mõnusaid väljaõppe tunde lõppes õhtu hautise tegemisega. Kätte anti kaks tervet jänest ja üks terve orav. Küll juba mitteelavad, aga ühes tükis naturaalselt. Nülgisime loomad ära ja viskasime potti koos porgandi ja kartuliga. Mina ei tea, mis kombed seal Inglismaal on, aga kätte antud värske kurk läks samuti sinna potti… hmm… potis plödiks keenud kurk. Not my cup of tea peaks ütlema aga kaks-kolm semu seal rõkkasid selle kurgi peale “Oh yea, cucumbers, niiiiiice” … huh…

Peale metsahautise söömist, aga pead maha ja homset ootama. Varjualuseid tuli suure seltskonna peale mitu, seega õnnestus mul koos kolme kaaslasega katust jagada. Onni alla kulus umbes 1,5 x 2 m maapinda. Mmm, hea soe… Küll aga oli see varjualune lõpuks nii lühike, et 50 sentimeetrit jalgu jäi  lageda taeva alla. Ja siis see juhtus – Inglismaa kuulus all-time vihm. Jalad kronksu nii, et pääsesin vaid jalalabade leotamisega läbi magamiskoti. Umbes kella ühe ajal, kui mõnusalt ja niiskelt seal magada sai, kostus kõrvalt hääl “BLOODY HELL!!!!!”. Tõmbasin pea püsti, et vaadata, mis toimub ja avastasin, et varjualuse katus andis järgi ja sõber Jay sai kogu selle katusele kogunenud vee endale une pealt näkku. Seepeale kogu nelik üles ja vihma kätte varjualust parandama. Kerged modifikatsioonid ja varjualune vol 2 saigi valmis. Aga kuna riided olid märjad juba vihma käes olemisest, siis ei olnud enam vahet, et katus läbi sajab või siis antud juhul enam ei sadanud. Sellegi poolest oli parim öö üldse ja saime kenakesed tunnid magada.

 

telk
Teise päeva hommikul läks andmiseks. Peaaegu tund aega värskes õhus jooksmist, füüsilisi harjutusi ja enesekaitsevõtete harjutamist. Ülejäänud päev kulges nii metsas matkates ja usse ning rohutirtse süües, kui ka kaljult alla laskudes ja siis uuesti käte jõul üles ronides. Üles tuleku kaljusein oli peaaegu 90 kraadise nurga all ja peaaegu sile. Kõrguseks umbes 30 m. Pange tähele alloleval pildil, kas leiate pisikesed inimesed läbi puude võrade üles? Peaks mainima, et kõige kiirem mees üles oli 65 kg kutt, kes sai nimeks Squirrel. Teised oma 90 kg massiga põletasid korralikult biitsepsi läbi, kaasaarvatud mina. Pärast oli aga hea näidata, kus pool rand on… Aga ütleme nii, et ellujäämisolukorras ongi hetki, mis võtavadki väga järsult ja kiirelt füüsiliselt läbi… siis peab võtma aega taastuda ja uuesti siht ette seada. Päeva saatis ka pidev väljaõpe väga paljudes teemades, mida on instruktoritel vaja teada.

tross

Õhtul, kui pimedaks läks, suundusime ilma taskulampideta metsa navigeerima. Kasutasime tähti ja lisaks kompassi. 8 km matk oli enamjaolt jõe mudasel kaldal ja nii mõnigi pääses napilt jõkke lendamast. Elamuseks oli läbida 500 m pikkune tunnel, mis läks läbi mäe. Totaalne pimedus, vesi tunneli põhjas… just nii!
Kolmas päev võeti ilusti asjad kokku ja läksime täisvarustuses väiksele metsajooksule. Mäest alla, mäest üles, mäest alla, mäest üles ja seda kõike mõnusas mudas. Siis paus… kõik loopisid muda kaaslasele näkku ja sealt kohe edasi. Mudastena ja higistena jõudsime jõe kaldale, kus sujuvalt meid madala jõe keskel jooksma pandi ja iga natukese aja tagant vette kasteti. Mõnus värskendus ja teadmine, et kes seisab – see külmetab. Seega anti koguaeg tuld ja lõpuks mäkke jooks, et sooja endale põletada. Peale seda veel mõned tunnid spetsiaalset väljaõpet.

koos-mudas

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii BG kursus, kui ka mistahes ellujäämisolukord vajab sihikindlust, motiveeritust, positiivsust ja tahet võtta ette see lisa kilomeeter. Mulle meeldis ja juba ootan jätkukursusi. See mis ma praegu läbisin oli ainult väike maitsemine level 2 ja rääkimata level 3 kursustest. Üks 7 ja teine 9 päeva puhast ellujäämist ja rasket maastikku. Kas jään ellu?

Martin

Save

Save