Aga ma tahan olla motiveeritud…

Kõik me teame, mis tunne on olla alamotiveeritud või seda, kui sihikindlus minna edasi on kõikuma pandud. Ellujäämisolukorras, ja tegelikult ka üleüldiselt rasketel hetkel, mis on meie jaoks uued, võimendub see tunne veel mitmekordselt. Kuidas suuta motiveerida oma kaaslasi, kui endalgi on tunne, et enam ei jaksa? Kas kuidagi läbi teiste motiveerimise tõuseks ka enda motivatsioon võtta ette see lisasamm?
Lugesin hiljuti ühte Bear Gryllsi artiklit, kus ta kirjutab meeskonna motiveerimisest ja pean temaga täielikult nõustuma. Siinkohal teengi väikse kokkuvõtte sellest loost, ja tegelikult on nii mõndagi lisada ka enda kogemustest. Bear jutustab ühest oma armeeteenistuse juhtumist, kui tema motivatsiooni tõsteti ühe väikse liigutusega. Nimelt olid nad koos kamraadidega kõrbes ja ootasid helikopterit, mis nad peale võtaks. Küll aga tuli neil seda oodata päevi… Bear oli meeletus veepuuduses ning püsis vaevu selgena. Seda nägi ka tema rühmaülem, kes oma viimase lonksu vett otsustas Bear´ile anda. Sellist lahkust tundes on motiveerivam see tegu ise, kui tilgake vett. Bear Grylls kirjeldab oma tundeid täpselt samamoodi – ta läks lõpuni puhtalt selle lahkuse, mitte veetilga najalt.
Ei pea olema kellegi ülemus või eeskuju – kui näed, et kaaslane on raskustes, siis üks väike lahkusmoment annab talle selle vajaliku tõuke edasi minna. Olla isetu ja anda teistele seda, mida nad vajavad, seab meid eeskujuks. See on üks võimalus, mille najal motivatsiooni edasi kanda. Ma ei räägi siinkohal eneseohverdusest. Pigem sellest, kui endal on natukene kergem kui teisel, siis jagamine on omal kohal. Ma ei mäleta ühtegi matka, seiklust või võistlust, kus me oma pundiga ei oleks jaganud enda viimaseid ressursse ära sellele, kes tol päeval neid lisatõukeid kõige rohkem vajas. Aga see ongi see, mis meid edasi viib aina kaugemale ja kaugemale…

11
Teine asi, mis mulle seal artiklis väga meeldis, oli ütlus “edu käib koos oma suurima kaaslasega – läbikukkumisega”. Anna endale võimalus läbi kukkuda ning anna see võimalus ka oma meeskonnakaaslastele. Läbi selle me õpime vigadest ja oleme järgmine kord edukamad. Kui teada, et läbikukkumine on progressi üks osa, siis me enam ei karda seda, vaid teeme sellest oma tugevuse ja õpime sealt. Tõmban siin joone kohe motivatsiooni poole – kui sa tead, et rasketel hetkel motivatsioon kaob, siis sa oskad sellega arvestada ja ei lähe lukku. Pea meeles, et sihikindel saad olla ka siis, kui su motivatsioon on madalam kui muru.
Kui tuua siia meeskonnatöö või mõni raske ellujäämisolukord, on tähtis jagada lahkust ning positiivsust. Mis motiveeriks ennast rohkem, kui näha, et sa ise oled kedagi teist oma lahkusega motiveerinud? Rõõm teisi ergutada on parim tunne maailmas. Ei tohi pähe lasta mõtteid, mis tekivad rasketel hetkedel. Meenutage positiivseid asju ja alati astuge see lisasamm, sest niiviisi on tulemus lähemal. Paigalseis on see, mis tapab. Ükski olukord ei jää kestma igavesti…
Minu jaoks parim kaitse motivatsioonilanguste ja sihikindluse kõikumise vastu on panna ennast rasketesse olukordadesse. Oled võidelnud välja ühe korra, võitled ka teist ja kolmandat… Lõpuks tekib harjumus olla endast üle rasketes olukordades ja jääda rahulikuks. See ongi eelduseks, et me ikka võtaks ette selle lisasammu või lisakilomeetri.
Toon nüüd näite enda Võhandu Maratonil käimistest. Kes ei tea, siis Võhandu Maraton on 100 kilomeetrine jõemaraton. Mina olen läbinud seda nüüdseks kolm korda – esimest korda kahese ja viimased kaks korda ühese süstaga. Naljakas on see, et kõige raskem läbimine oli viimane kord, kus tuli asuda võitlusesse iseendaga. Tegin paar olulist viga toitumise ja puhkuste näol ning poole maratoni peal tuli peale väsimus ja tujulangus. Kuigi võiks ju arvata, et kolmandat korda maratoni läbides ei tohiks see üllatusena tulla? Aga tuli ja veel nii, et pidin enda sisse vaatama ja leidma jõudu võistlus edukalt lõpetada. Mida ma aga tähele panin, et enda motiveerimine on ajapikku lihtsamaks läinud. Jonnakalt jätta endale siht ette ja lubada, et enne ei anna alla, kui tulemus käes. Võtame asja ette kilomeetri kaupa ja siis lisame pidevalt otsa lisakilomeetri… Jep. Paarkümmend kilti mossitasin ja viimased 25 km tuli kiiremini, kui eelneval kahel aastal:)
Postituses viidatud artikli täisversiooni saab lugeda siit: http://www.gq-magazine.co.uk/article/bear-grylls-skills-how-to-motivate-your-team.

Martin

Save

Save

Save

Save

Save

Save

Save

Save