Kui mul kaasas pole midagi aga öö on vaja üle elada…

Metsas liikumise hooaeg on täies hoos ja ka marjuliste aeg pole enam kaugel. Kindel on see, et metsa minnes peame kandma õiget varustust ning peab olema ka plaan, kuidas metsast välja saada. Head abimehed on kindlasti nutitelefon ja GPS seadmed, mis kerge vaevaga näitavad meile meie hetke asukohta. Natuke rohkem kogenenumad on edukad ka kompassi ning loodusmärkide järgi navigeerimisel. Küll aga tuleb ette varustuse kadumist, akude tühjaks saamist või jäädakse ajaliselt hätta ning pime öö tuleb peale.

Levinud on arvamus, et Eesti on piisavalt väike ja meie metsadest saab paari tunni jooksul välja. Tõetera on siin sees, aga kui kõndida asustatud punktist kasvõi 1 km eemalt mööda, siis võib metsas ekslemine võtta rohkem aega, kui päike taevas jõuab olla.

Sel hetkel, kui kohale jõuab teadmine, et ei kontrollita enam olukorda ja tagasitee on kadunud, tekib tihtipeale paanika. Endast välja minnes aga kaotad mõtlemisvõime ning olukorrast arusaamine ning edusammude tegemine võib võtta meeletult pika aja. Paanika vältimiseks tuleb olla ettevalmistatud teadmisega selles valdkonnas, et mida teha, kui olukord muutub ellujäämisolukorraks. Sellisel juhul jääme me alati rahulikuks ja teame mida teha ning mis meid ees ootab.
Üks on kindel – öösel metsas liikumine on stressirohke, aeglane ning ei märgata pääsemisvõimalusi. Siinkohal mõtlengi seda, et öösel on lihtne jalutada tsivilisatsioonipunktist lähedalt nii mööda, et ei saa arugi. See aga pikendab pääsemise protsessi. Seega, pimeduse saabudes on mõistlik jääda paigale ja veeta öö metsas. Selleks vajame me soojust ja lohutust. Kiirelt ammenduv ressurss on ka joogivesi.

Mis aga toimub inimese peas ja kehaga, kui valdab eksimise tunne ning süüa/juua enam ei ole? Lisama peab kindlasti selle, et metsas liikumine on füüsiliselt koormav ning vee ja toitainete puudus teeb asja hullemaks. Esimestel ekslemise tundidel on inimesed üsna rahulikud, sest ei olda nõus leppima faktiga, et metsas pääsemine läheb planeeritust oluliselt pikemaks. Olukorra kohale jõudes aga valdab teadmatus millele järgneb kiiresti hirm – mis saama hakkab? Kas kõik läheb hästi?

Ellujäämise nimel on vaja hakata tööd tegema alates sellest hetkest, kui olukord tekkis ning see töö ei tohi lõppeda enne, kui on reaalselt leitud abi või pääsetud. Esimese asjana tuleb teha plaan – kui kaua aega prognoosid selleni, et sind leitakse? Mida ma seni vajan, kuniks mind leitakse? Kui oled nendest asjadest aru saanud, siis tuleks hakata tööle.

Nii, aga asjadest siis järjekorras. Öö veetmiseks on vajalik koht, kus magada. Varjualuse ehitamisel me katame mitu punkti ära. Esiteks kaitseme ennast vihma ja tuule eest, sest korralikult ehitatud varjualuse lagi ja sein on üsna kindlad nende elementide vastu. Teiseks – varjualuse ehitamisel liigub inimene ressurssi kogumiseks piirkonnas ringi ning levitab enda lõhna, mis annab möödaminevatele loomadele märku, et miskit seal toimub ja võimalik, et loomad tol ööl seda rada ei kasuta. Tuleb tihti ette, et loomad kõnnivad Ellujäämisakadeemia kursuste öistest peatustpunktidest mööda ja pigem ei torgi oma nina päris varjualuse juurde. Ja muidugi annab varjualune lohutust. Katus ja seinad ümber on ikka mugavam tunne kui lageda taeva all. Võta seda nii, nagu väiksed lapsed teki alla peitu poevad… Varjualuse ehituseks ei lähe kaua aega ning ei tee paha, kui enimlevinud tüüpidega ka tutvuda.

Teine suurem asi, mida vajame on soojus, mille saame lõkke tegemiselt. Süütamiseks on oluliselt rohkem vahendeid, kui tikud ja välgumihkel, mis on minuarust üldse väga ebakindlad asjad. Niiskus, muljumised ning muu sarnane löövad tikud ja välguka suhteliselt kiiresti rivist välja. Seega soovitan metsas liikudes kaasas kanda lisaks veel tulepulka. Muidugi on tule süütamiseks võimalusi väga palju, aga nendest räägin mõni teine kord. Või tule tutvu võimalustega mõnel meie kursustel. Muideks, tuli on üks suurimaid lohutust pakkuvaid elemente… Kindlasti tuleks lõkke süütamisel tagada ohutus, et tuli ei leviks soovimatult kaugele pannes ohtu nii metsa kui ka enda elu. Ei tee ka paha olla kursis vastavate nõuetega.

Viimaseks, ja üsna kindlalt otsa saavaks ressurssiks on vesi. Siin kehtib “kolme reegel” – inimene saab olla keskmiselt 3 minutit ilma õhuta, 3 päeva ilma veeta ja 3 nädalat ilma söögita. Küll aga tekivad juba poolepäevase vee mittejoomisega esimesed nõrkuse märgid nagu peavalu ja jõetus. Seega on oluline tarbida vett ja olgem ausad – metsa minnes ei tassi keegi liitrite kaupa vett kaasa. Arvestades siin veel, et liikudes me vajame alates 3L veest päevas, siis on üsna kindel, et eksinuna vajad sa vett. Kui muud üle ei jää, siis ellujäämise nimel otseloomulikult juuakse vett otse veeallikast ehk siis jõest, järvest, loigust jms. Küll aga muudab vee joomise ohutumaks selle filtreerimine ja läbi keetmine. Vee leidmise ja kogumisega on palju nippe ja sellega on lihtsam hakkama saada. Küll aga tekitab probleeme filtreerimine ja keetmine. Filtreerimiseks on palju erinevaid nippe ning soovitaks nendega loodusesliikujal ka tutvuda. Keetmise puhul on üks hea reegel – big bubbles, no troubles.
img_2879-768x512Teadvustada tuleks ka seda, et sellistes olukordades on normaalne, kui tekib väsimus, tuju langus ja jõuetus. Neid asju tuleb aksepteerida ja sellega leppimisel anname oma mõtetele ruumi tegeleda rohkem oluliste asjadega. Nende elementaarsete punktide teadmisel jääd sa rahulikuks ning kindlustad endale olukorrast üleolemise. Ole leidlik ja sa näed, et loodus pakub meile väga palju, millega me ennast aidata saame. Täiendada saab seda nimekirja ka teadmistega, mida metsas süüa aga see on juba omaette pikem lugu.

Martin