Ungari-Eesti hobbitid Transilvaanias

Ungari-Eesti hobbitid Transilvaanias

Räägin loo, kuidas kolm ungarlast ja üks eestlane Vlad Dracula maadel käisid.

Künkad, või meie mõistes hoopis mäed?
Teekond Transilvaania mägedesse algas väikese soojendusega Ungari küngaste peal. Tõusime maaliliste roheliste küngaste vahel 600 m kõrgusele, kus meid pidi ootama ronimissein. Ütleme nii, et järsust tõusust üles minna oli jalgadele suhteliselt üllatav, sest lagedal taldrik-maal harjunud jalad said mäe peal kohe villid. Pole hullu – ennegi katkiste jalgadega ringi mütanud.

Püstloodis seintest kribinal üles
Pärast 2 tundi seiklemist ronimise kohani. Meile vaatasid otsa umbes 10-15 meetri kõrgused püstloodis kiviseinad, kust Ungari oravad tahtsid juba kibekähku üles ronid. Jah, oravate all ma mõtlen neid kolme tüüpi kellega ma olin. Aga 5. kategooria ronimisrajad said edukalt ületatud ning lõppu tegime veel väikse laskumise nende kaljunukkide pealt. Pärast seda läksime alla tagasi ja leidsime mõnusa mägioja juures ööbimiskoha. Põhimõtteliselt oli see nagu meie RMK lõkkekoht. Seekord paigutasin ennast selle lõkkekoha puude varjualuse alla magama – hea kuiv koht hiigelämblikega…

Järgmise päeva hommikul pidime varakult tõusma ja Transilvaania poole liikuma hakkama. Aga juba tulid esimesed märgid sellest, et meie plaanitud mäevallutus Pietrosul Rodnei 2309 m kõrgusel asuvasse tippu on ohus. Nimelt lubas ilmateade, et eeloleval ööl sajab 1500 m peal 30 mm vihma. 2300 m peal sadas paksu ja laia lund, mis andis märku laviiniohust. Nii palju siis selle mäe vallutamisest… Õnneks on aga Transilvaania mägesid täis ja ilm võib muutuda – seega panime oma 25 aastat vanale Nissanile hääled sisse ja asusime mägede poole teele.

Ööga 60 cm lund ja kindel „ei“
Mauhhh – 370 km ja olime õhtupimeduseks kohal. Teel nägime, et ilm on väga kehv ning valisime ööbimiseks siiski veel mägionni, mitte telklaagri metsa mäejalamil. Kohalikku mägionni pidav tädi ütles, et meie mäel, kuhu plaanisime minna, tuli ööga 60 cm lund… See tähendas viienda kategooria laviiniohtu ehk siis seda, et kindel EI minekule. Otsust mitte minna aitas vastu võtta ka see info, et nädalake tagasi oli samas ahelikus kolm inimest laviini all hukka saanud… Niisiis ei jäänud muud üle, kui hakata südaöösel uut plaani tegema. Mägionni-tädi pakkus meile kosutuseks Transilvaania Palinkat, mis on sisuliselt puskarilaadne toode.

Plaan B
Uueks eesmärgiks võtsime paar mäge eemal oleva 2200 m tipu, mille kohal rippus endiselt kahtlus, et ka seal võib laviinioht olla. Kuna aga paljuteadev mägionni-tädi selle tipu kohta midagi erilist ei maininud, võtsime selle hommikul sihiks. Ärgates nägime, et ilm meid endiselt ei soosi, aga jonni me ka enam ei jätnud. Läksime paksu udu ja vihma saatel teele ning auto jäi meist maha 860 m peal.

Ekslevad siilid udus ja pits Palinkat
Teekond algas kohe sellega, et paksu udu tõttu ei leidnud me õiged radasid üles ning kohe hakkas offroad. Mulle meeldis, sest kui asi on liiga lihtne, siis ega ta ikka õige asi pole… Esimesed 200 m tõusu võtsime me mitu korda, sest otsisime üles-alla minnes metsas seda õiget rada, et tippu jõuda. Vahemaa sihtkohaks pidi olema mingi jõle suur ja lahe kosk, mida me ka jälitama hakkasime. Umbes 2 tundi udus ja vihmas õiget rada otsida ning läbimärjad me olimegi. Lõpuks õiget rada tabades hakkasime kiiresti kõrgust võtma. Ja seal see siis oligi, 1200 m peal, kõrgustesse laiuv mägijõest tekkinud kosk. Ja ennäe imet, mägionni-tädi oli kuidagi suutnud enne meid oma kambaga sinna jõuda ning ootas seal vihmas just meid… et pakkuda üks pits Palinkat. Südant soojendavalt lahked on need Transilvaaniasse elama jäänud Ungari inimesed.

Tippu jõudmise tõenäosus kahanes ja kahanes
Kose lummava mühina ja vaate saatel hakkasime me sööma. Mina pakkusin Ungari tüüpidele Ungari pekki. Tüüpidel läksid silmad suureks, et misasi see veel on. Seega kahtlustan, et Ungari pekk pole Ungaris just kõige populaarsem toode. Aga lükkasime pekileiva kõhtu, suur sõõm mägijõe värsket vett ning hakkas teekonna raskem osa. Üle 300 m järsku tõusu ja endiselt paksus udus, mis kahandas meie vaatevälja umbes 50 m peale. Uskuge mind, et mägedes on seda ohtlikult vähe. Lisaks tuli umbes samal hetkel meile vastu paks lumi. See seadis jällegi kahtluse alla, et kas me tippu üleüldse jõuamegi, kui nii madalal on juba nii palju lund. Aga allaandjad me ei ole ning hakkasime üks samm korraga tipu poole minema. Vot seal hakkasin tundma, et mul tõesti on jalad ja nende edasi liigutamine on raske. Samm-samm haaval edasi rühkides pidi igakord vaatama kuhu astud, sest paksu vesise lume all võisid olla päris sügavad kohad, kuhu võis sisse kukkuda.

Risk asendus hingematva vaatega
Jõudsime 1500 m peale. Umbes sel hetkel kadusid ka puud ning korra hakkas isegi selget taevast paistma, mille udu kohe kiiresti ära peitis. Seal nägime ka märke ning hoiatusi, et edasi minek on riskantne ning välja olid toodud ka mägede päästemeeskonna numbrid. Huh, hea atmosfääri tekitas see. Aga läksime edasi ja endiselt ei olnud nähtavust rohkem kui 50 m. Seega ei olnud mul õrna aimu ka, kui kaugel me tipust oleme ning mis on meie ümbruskonnas. Vihmast nõretavate riiete ja läbiligunenud jalgadega otsisime läbi halli massi oma teed. Ja siis järsku – nagu kardin oleks eest tõmmatud ja udu hajus. Me olime oma tipu jalamil. Vaade, mis sealt tuli, oli hingemattev ja eriti seetõttu, et see tuli täiesti järsku ja ootamatult. Suu ammuli vahtides hakkas päike ka lõpus meid soojendama ja kuivatama.

Rasked valikud
Endiselt olime lootusrikkad, et jõuame 2200 m peale. Pakkuda oli kohe kõrval ka 1905 m kõrgune mägi. Mõlemad tundusid sel hetkel veel nii kõrged, et ei kujutanud veel ette, mismoodi on võimalik sinna tippu ronida. Ma mõtlen, et nii kõrgel olevad kiviseinad ja veel lumised ka – äge! Aga edasi oli puhas lumi. Panime mööda poolsulanud ja märga lund edasi nii, et iga viies samm vajusime põlvesügavusse raskesse lumme. Silmanurgas olid need tipud ja see oli kõva motivatsioonilaks edasi rühkimiseks. Selleks hetkeks olime tõusnud umbes 1600 m kõrgusele ning aega oli läinud 6 tundi. Seljataga järsud tõusud ning kõvasti offroad-i. Nii palju, kui sellel hetkel aru sain, oli meil veel minna mingi 3-4 km ja tõusta mitusada meetrit. Lõpp aga läks aina järsemaks ja kivisemaks. Jõudsime valikuni – kumba tippu valida? Ja siis tuli teha mitte enam nii meeldiv otsus – 2200 m tipp jääb vallutamata, sest meie silme ees olid värsked laviini jäljed ning kahtlus, et kas me enne pimedat selle ka ära teeks. Seega otsustasime 1905 m kõrgusel oleva tipu kasuks, mis tundus ikka väga kõrgel olevat. Valisime silmadega kaugustesse ulatuva teekonna ning hakkasime minema. Üks samm korraga ning põlvini lumes. Õnneks oli vaade lummav ja päike silitas põski. Ülesse minnes vaatasime pidevalt ringi, et kuhu ööseks jääda, sest kindel oli see, et pimedus on kohe kohal ja alla me enam ei jõua.

1905 meetrit vallutatud!
Rühkisime siis tippu välja ja sinna jõuda oli mõnus tunne! Milline vaade! Naps Palinkat ja mõned pildid ning oligi aeg hakata alla minema. Laskusime 200 m alla poole ning jäime laagrisse. Meie läheduses oli näha koht, kus oli kohe-kohe tekkimas laviin, kuid õnneks olime me piisavalt kaugel, et selle teekonnale jääda. Kuigi hetkeks tuli lipsata sellest närvekõditavalt lähedalt mööda.

„Kaksh hjuulut paluun“
Kuna jalad olid kubemeni läbimärjad, tegin ettepaneku teha lõke. Leidsime siis pisikestest mägimändidest veidiene kuivanud oksi ja tegime tule üles. Huhh! Vot see oli mõnus! Soe tuli, söök ja külm karge mägijõe vesi. Ahaa! Ja mainin igaks juhuks veel – vaatega kaugustesse ulatuvate mägede poole. Istusime lõkke ääres ja õpetasin neile kuidas öelda Õ tähte. Ütleme nii, et õlut nad eesti keeles tellides ei saaks. „Kaksh hjuulut paluun“…

Tähistaevane öö mägedes
Panime telgid üles ja kerisime magama. Äratuskella seadsime 05.30 peale, et päikesetõusu näha. Öösel aga tõusis selline tuul, et see lükkas telgi seinad mulle magamise ajal peale. Jepp – päris lahe! Kella 01.00 ajal mõtlesin, et olen vapper ja lähen lasen vee välja. Läksin siis trussarite väel telgist välja selle rämeda tuule kätte. Vouu, tähistaevas ja selge särav kuu valgustamas neid mägesid. Ja seal ma siis seisin ja hoidsin… suu ammuli vahtides neid tähti ja mastaape.

„Mountains can be a bitch“
05.30 ja tinntinntinn – telefonid lärmasid ja äratus! Päikesetõus oli lummav, mis pani unustama endiselt läbimärjad riided ja saapad. Nägu punane peas, sõime oma konservid ära ja hakkasime alla laskuma. Oo jaa, alla minna on raskem, kui üles tulla. Taastutvusin oma põlvedega, mis viimati valutasid 15 aastat tagasi jalkatrennis. Vaatasin veel seljataha jäävat 2200 m tippu – jah, ma tulen siia sinu jaoks veel tagasi. Nagu Ungari sõber Tamas ütles – „mountains can be a bitch“ ning seekord me seda tunda ka saime.

Läksime alla ilusa selge taevaga ning nautisime tõelist Transilvaania ilu – kaugustesse ulatuvad mäed ning suured kuused kivistel kaljunukkidel. Mägijõed vürsti andmas sellele kõigele.

Hoiatus!
Kui kord mägedes oled käinud, siis enam loobuda nendest ei saa. Tõsi ta on… 2000 m on juba vähe ning uus retk 3000 m peale on plaanimisel.